Toeta töötaja keeleõpet!
Kõrgel tasemel keeleoskus on tööelus võtmetähtsusega, see mõjutab nii töö kvaliteeti, kliendisuhtlust kui ka organisatsiooni mainet. Kuigi keeleõpet seostatakse sageli keelekursustega, pakub ka töökeskkond ise mitmekülgseid võimalusi keeleoskuse arendamiseks.
Keeleoskust on sageli vaja just tööülesannete täitmisel, kuid töökohal kasutatav keel erineb tihti sellest, mida õpikutes õpetatakse. Heast keeleoskusest on huvitatud kõik osapooled: tööandja, töötaja ja klient.
Tööandja jaoks on esmatähtis, et töö saaks tehtud kvaliteetselt. Keeleoskus võib esialgu tunduda teisejärguline, kuid selle nappus annab peagi tunda: keerukamaks muutub kliendisuhtlus, kannatada võib organisatsiooni maine ning pingeid võib tekkida ka meeskonnas. Sageli otsitakse lahenduseks sobiv keelekursus, ent hiljem tõdetakse, et oodatud kasu jäi tagasihoidlikuks. Keeleõpet kiputakse samastama üksnes kursustel osalemisega, kuigi tegelikult pakub ka töökeskkond mitmeid võimalusi keele õppimiseks ja harjutamiseks.
Integratsiooni Sihtasutus on koostanud tööandjatele juhendmaterjali, „Toeta töötaja keeleõpet!“, mis annab soovitusi, kuidas asutuses keeleõpet planeerida, töötajaid motiveerida ja tulemusi hinnata. Juhend on saadaval A5-formaadis trükiväljaandena ja veebis siin: https://integratsioon.ee/toeta-tootaja-keeleopet
Integratsiooni Sihtasutuse tööturuteenuste valdkonnajuht Katrin Maiste tutvustab teemat koos juhendmaterjali autorite Helena Metslangi ja Robert Szaboga.
KM: Kui organisatsioonis soovitakse töötajate keeleoskust parandada, siis millest alustada?
Enne mõõda ja plaani, siis asu õpetama!
RS: Tööandja peab kõigepealt teadma, milline on praegu organisatsioonis keeleoskuse tase. Mitte see, milline ta arvab selle olevat, vaid reaalne tase. Seejärel on vaja koostada plaan, kuidas tagada töökohal eestikeelne suhtlus, kust alustada ja kuhu jõuda. Mõistagi on vaja planeerida ressursse vastavalt sihtrühmadele ja arvestada tegevuse jätkusuutlikkust. Juuresoleval pildil on püramiidi tipus juhtkond, kes peab oskama keelt väga hästi, sest nad suhtlevad nii organisatsioonis kui ka esindusrollides.
Keskmises osas on vahejuhid, spetsialistid jne, kes peavad suutma lugeda ja kirjutada erialaseid tekste, ning kes suhtlevad igapäevaselt meeskonna ja koostööpartneritega. Neist sõltub koostöö, innovatsioon jmt. Püramiidi alumises osas on töötajad, kes suhtlevad sageli klientidega, kuid ka need, kes vajavad passiivset keeleoskust, et saada aru tööülesannetest, esitada küsimisi ja mõista vastuseid.
KM: Kuidas õpetada eesti keelt töötajatele ja juhtidele?
RS: Kõigile töötajatele võib pakkuda e-õpet – mobiilirakendusi, iseseisvaid harjutusi, videoid jmt. Kindlasti tuleks sealjuures tegeleda keeleõppega ka töökohal, innustada keelepraktikat sõbralikus keskkonnas. Näiteks võib puhkenurka paigutada eestikeelsed sõnasildid või lauaplakatid, korraldada kord nädalas keelekohviku, algatada keelesõprade suhtlust. Julgustada rääkima eesti keeles olukordades, kus inimesed kasutavad mugavusest pigem mõnd muud keelt.
Kokkuvõttes võiks püramiidi alumisele tasemele, kõige suuremale töötajate grupile pakkuda peamiselt paindlikke e-õppe lahendusi, keskmisele tasemele mitut õppevormi ning tipptasemele 1:1-le rätsepatööna loodud keeleõpet.
Ühtlasi pidage silmas, et keeleõppe maksumus oleks organisatsioonile taskukohane, et tegevust ei peaks aasta pärast lõpetama, sest selle hind on liiga kallis.
HM: Kuidas veel toetada töökohal keeleõpet? Näiteks korraldada kord nädalas eesti keele päev, kui kõik püüavad rääkida üksnes eesti keeles. Pidada eestikeelseid koosolekuid ja kaasata keeleõppijad ühisürituste ettevalmistamisse ja läbiviimisse. Tooge eesti keelt järk-järgult tööpäeva rutiini, alustage eestikeelsest tervitusest ja koosoleku päevakorrast. Algatage eestikeelset vestlust puhkepausidel.
Keeleõpe ei ole ainult töötaja mure
Me ei pane mõnikord tähele kolleegi pingutusi keeleõppes, eeldame, et tema ise peab vaeva nägema, et keel selgeks saada. Uue oskuse omandamisel on aga oluline ka kaaslaste tugi. Tööalast suhtluskeelt on üksi keeruline õppida, selleks on vaja abivalmeid kolleege. Näiteks haiglas töötava hooldaja keeleoskus ei ole ainult tema isiklik mure ja vajadus, see on kogu kollektiivi asi, et osutada patsiendile kvaliteetset abi.
Ühist keeleõpet võib kirjeldada ka ingliskeelse väljendiga share the burden, ’jaga koormat’, võta ka oma õlgadele midagi teise keelega kolleegilt, kes lisaks oma tööülesannetele püüab keelt selgeks saada. Teda võiks aidata keelepraktikaga, rääkida temaga eesti keeles. Eestlastele on paraku üsna omane, et vestluses teise emakeelega inimesega minnakse ruttu üle vene või inglise keelele. Aga siis ta ei saagi ju kunagi keelt selgeks.
Tööandja peab seega selgitama ka eesti keelt kõnelevatele töötajatele, miks kõik peaksid vaeva nägema, kui kolleeg õpib eesti keelt. Näiteks arvestama tõsiasjaga, et teises keeles kõnelemist takistab sageli hirm ja ebakindlus. Emakeeles kõneledes tunneme end enamasti targa, kompetentse ja vaimukana, aga võõrkeeles kõneledes oleme kammitsetud ja aeg-ajalt tunneme ennast suisa rumalana. Teises keeles rääkimine on paljudele niigi stressirohke olukord, ja kui keegi vaatab sellele veel viltu ka, siis ei tahaks küll keeleõppija kingades olla. Ei tasu eeldada, et keeleõppija mõistab kohe kiiret jutuvada, 100 sõna minutis väga tehnilist juttu.
Keelesõbrad toetavad keeleõpet
Sõnasildid, lauaplakatid, keelesõbrad, keelekohvikud, mobiilirakendused ja igapäevased töötegevused eesti keeles – kõik need toetavad keeleõpet. Keeleõppimise ja -praktika võimalusi tuleb tutvustada nii neile, kes keelt õpivad, kui ka neile, kes seda oskavad. Eesti keelt kõneleval kolleegil on väga oluline roll töötaja keeleõppes. Mitmes riigis rakendatakse töökohal keelesõprade tegevust, kus vähemalt kord nädalas räägivad keeleõppija ja keelt oskav töötaja omavahel töistel teemadel, kusjuures keeleoskaja räägib lihtsamalt, aeglasemalt ja on kannatlik kuulaja. Keeleõpe ei peaks tunduma lootusetu nagu tuuleveskitega võitlemine, tuleb liikuda samm-haaval. Juba väike edasiminek on tore, pole vaja oodata suurt hüpet, et rõõmu tunda.
KM: Mis siis teha, kui töötaja ei oska üldse eesti keelt? Kas ta saab hakkama keelekohvikus või keelesõbraga suhtlemisel?
HM: Keelekohvikud ja suhtluspraktika on üldjuhul neile, kellel on eesti keeles natukegi põhi all. Keeleõpet alustades sobib enamikule ikka tavaline keelekursus. Selle kõrval võib aga pakkuda töökohal keelepraktikat. Palju lihtsaid õppetegevusi on ka 0-keeletasemel inimesele, näiteks lisada esemetele eestikeelsed sildid.
KM: Millal ja kui kaua töötajad õpivad?
HM: Aeg on võtmeküsimus. Ideaalis võiks keeleõpe toimuda tööaja sees. Töötajatel on oma elu, lapsed, lemmikloomad, kui inimene sõidaks vabal ajal kursusele ja teeks veel koduseid harjutusi, on see talle on väga raske. Tööandjal tasub uurida, kuidas keeleõppijad tahaksid või saaksid keelt töökohal õppida.
Mis paneb eesti keelt õppima?
KM: Eestis on töökoha leidmine või selle hoidmine seotud sageli eesti keele oskusega. Meile on väga oluline, et inimesed tuleksid ise toime: üheltpoolt, et töötajatel oleks sobiv töökoht ja teisalt, et meil oleks vajalikke töötajaid ja spetsialiste. Seega võib töötajat motiveerida karjäärivõimalusega või hea töökohaga.
On ju ka heitunuid, kes on elanud siin mitukümmend aastat, aga ei saa hakkama eesti keelega, väites, ei neile ei sobi keeleõpe, nad pole keeleinimesed, neil pole motivatsiooni.
HM: Motivatsioon on üks suur punane sõna kindlasti keeleõppe juures. Motivatsioon võib olla töökoha saamine või säilitamine, kuid alati ei ole see tööalane motivatsioon, vaid võivad olla ka teised mõjutajad. Eesti ühiskonnas näiteks muutub aina tähtsamaks, kuidas toetada oma lapsi eestikeelsel haridusteel.
Pikemalt on võimalik järelvaadata juhendmaterjali tutvustavat vebinari siin.
Juhendmaterjal „Toeta töötaja keeleõpet! Juhend avaliku sektori tööandjatele eri keele- ja kultuuritaustaga inimeste eesti keele oskuse tõstmiseks“ on pdf-faiilina Integratsiooni Sihtasutuse kodulehel: https://integratsioon.ee/toeta-tootaja-keeleopet
Juhendmaterjali loomist on rahastatud riigieelarvelistest allikatest ja Euroopa Liidu 2021–2027 ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide (ESF) toel kultuuriministri 15.03.2023 käskkirja nr 80 „Eesti ühiskonnas lõimumist, sealhulgas kohanemist toetavate tegevuste elluviimiseks toetuse andmise tingimused“ projekti nr 2021-2027.4.07.23-0005 raames.
Helena Metslang, Tartu Ülikooli keeleõppepoliitika teadur
Katrin Maiste, Integratsiooni Sihtasutuse tööturuteenuste valdkonnajuht
Robert Szabo (Saksmaa), haridusteaduse magister, rahvusvaheliste keeleprogrammide arendaja ja õppejuht
